ULTRA-MID (1994-1996) naishääleks oli tunnustatud jazzlaulja Reet Kromel, kes 1995 aasta lõpus läks Jaapanisse tööle ja hiljem elas-töötas Inglismaal. Ultra-Mid lühikese eksisteerimisaja jooksul oli neil väga palju esinemisi ja fänne. Oldi R2 playlistis ning Saaremaa ja Pärnumaa raadiojaamade edetabelite tipus. Ultra-Mid'ilt ilmus Eesti esimene ühebändi CD-singel. Sõnade ja muusika autor ning produtsent oli DJ Antti Indow.
SIMSALABIM (1995-1997) töötles ja remiksis vanu tuntuid Eesti lastelaule, tuues kaasaegse tümpsu saatel neid kaugest nõuka ajast tänapäeva tantsusaalidesse. Aalati kasutati originaalesitaja lauluhäält. Buratino loo ostsid tollal kõik Eesti plaadifirmad enda kogumikele. DJ ja produstent Antti Indow: "Lastelauludega rikkaks ei saa, saab aga kindlasti palju head teha ja lõbusat tuju teistele pakkuda."
PUMP (1992-1996) oli esimene instrumentaalmuusika projekt kes 7-s vapras edetabelisse sisse jäi. Sämpleritega kootud klassikaliste elementide ja naturaalsete pillide kõlaga kadus igasugune reaalsus loomuliku ja tehisliku vahel. Kogu looming valmis "Sultan Stuudio" seinte vahel "Kremlis" Tartu maanteel. Produtsent ja DJ Antti Indow pajatas: "Omada ja selgeks õppida maailma kõiki muusikainstrumente on tülikas, kulukas ja aeganõudev." Selgus, et enamjaolt oli see muusika talle endale.
S.A.S.S.
S.A.S.S. (1995-1997) oli Eesti esimene kodutute, joodikute ja p.d.d. avalik projekt. Nende repertuaarist leiab tuntud homode heliloomingut. Kahjuks oli enamus raadiojaamades alkoholi ja omasoolisi propageeriv üllitis keelatud. S.A.S.S.-iga õnnestus produtsent-diskoril Antti Indow'il näidata, et staariks võib teha ükskõik kelle, sõltumata tema välimusest, rikkusest või laulmisoskusest, sest kõige tähtsam on hea promo, kõva kõmu, nähtav reklaam ja loomulikult õiged tutvused! :)
ANTTI INDOW
ANTTI INDOW - "The Beat Is Tight"
+ "My Love" helikassettil "Tagumine paar välja 1" / Kuku (1993)
+ mitmeid kokku miksitud hittidega CD plaate (müüdi ka "Kadaka turul").
4.-8. augustini toimus vabariigis esimene diskotuur noorte meeste ettevõtmisel. Peakorraldajad Rainer Ojaste (18), Meelis Joamets (21) ning diskorid Antti Indow (kes oli selle ürituse ristiisa), Margus Pulver, Andres Soo, Rauno Salumets ja Indrek Parts jagasid muljeid turnee kohta.
Meelis Joamets: "Tahtsime uurida, kas on mõtet taolisi üritusi korraldada, Eestis on nii mõnigi firma, kes haarab enda kätte korraldamise monopoli. Kuid tuleb arvestada, et peale on tulemas uus generatsioon diskoreid ja teisi esinejaid, kellel uued värsked ideed. Sellele üritusele valisime diskoriteks just noored, kuid mitte algajad DJ-d. Need poisid on juba mõnda aega Tallinnas diskoriametit pidanud. Kahtlemata oli turnee üheks eesmärgiks tutvustada mehi ka väljaspool Tallinna. Kuid samas tahaks mainida, et turneel ei osalenud ainult Tallinna mehed, vaid astusid üles ka kohalikud diskorid."
Diskor Antti Indow: "Startisime 4.augustil. Korraldus oli tipp-tasemel, tehnika jaoks oli eraldi transport. Diskorid sõitsid Ikarus-bussiga, nad said tasuta süüa ning veel päevaraha. Igas esinemiskohas ööbisime hotellides. Meil oli ka oma turvameeskond, kõik oli hoolikalt läbi mõeldud."
Diskotuuri "karavan" jõudis 4.augusti pärastlõunal Viljandi lauluväljakule. Hakati tehnikat üles panema, kuid korraga avastati, et elektri jaoks puudub kaabel. Viljandi tehnikamehed tegutsesid operatiivselt ja üsna pea kostis muusikat. Suur tänu neile korraldajate poolt!
Produtsent Rainer Ojaste: "Paljud Viljandi noored tahtsid piletita kontrollist mööduda, kuid turvateenistuse ja kaitseliitlaste kumminuiad panid asja paika. Nii oli piletite läbimüük üle 700 krooni, mis selle väikelinna kohta küllaltki haruldane."
5.augustil suundus karavan Võru poole ja kell 18 oldigi selles Kagu-Eesti pealinnas. Esinemine toimus mitte Võru Kubija lauluväljal, nagu eelnevalt reklaamitud, vaid kultuurimajas "KANNEL".
Diskor Andres Soo: "Võrus püstitasime rahva-rekordi. Pileteid müüdi üle tuhande. Meid aitas kohalik DJ Pula Paulus, kes üllatas rahvast oma ekstravagantse esinemisega."
Diskor Rauno Salumets: "Võrus oli veel üks lahe moment, mis teistes linnades harva kordus. Rahvas tõi meile lilli! Neid sadas lavale kogu esinemise ajal. Lõpuks oli lava nagu lillemeri!"
Diskotuuril oli ka oma maskott - täispuhutav TUURAKALA. Kuna neid kalu oli palju, kirjutasid kõik diskorid nende peale oma autogrammid.
Diskor Margus Pulver: "Need kalad läksid igas linnas oksjonile. Kõige kallim kala osteti ära Tallinnas Pirital. Noormees Sass käis kala eest välja 272 krooni."
6.augustil jõudis Tuurakala ülikoolilinna. Esinemiskohaks Lõuna-Eesti traditsiooniline noorte kokkusaamise koht - ülikooli korvpalliväljak. Külalisdiskoritena astusid üles Tartu kuumad nimed DJ Urmas Kolsar (Samuel Different) ja DJ Alari Kivisaar. Publikut oli aga teiste kohtadega võrreldes vähe. Tibutas pidevalt vihma ja pool tundi enne lõppu lükkas tuulepuhang ümber DJ Antti Indowi valgusefekti masina, mis kukkus rahva sekka ja purunes. Oli kurb päev...
Ülikoolilinnast viis tee vabariigi suuruselt teise kuurortlinna Haapsallu, Pärnusse ei sattunud tuur aga seetõttu, et selle linna "diskoisad" harrastavad monopolismi.
Kuna Haapsalus oli hiljuti diskofestival "KARSUMMER 92", siis ei olnud tuuri menu seal võrreldav Karsummeri menuga. Kõrvuti tantsisid eestlased ja venelased ja puudus rahvuste vaheline jagelemine, nagu seda mujal ette tuleb.
Diskor Antti Indow: "Tuuril kasutasime ohtrasti ka rütmimasinat, tänu millele nii mõnigi vana diskohitt sai uue kuue. Tavaliselt ei kasutata meie diskodel heliefekte, kuid aeg läheb edasi ja nõuab oma."
8.august, Tallinn, Pirita jõekäär - finaal. Kõik diskorid olid nagu kokku leppinud ja hüüdsid:"Tallinn oli KÕIGE-KÕIGE-KÕIGEM!!!"
Fantastiline oli, et toreda ürituse korraldasid noormehed, kes sellelaadse üritusega esmakordselt kokku puutusid. Tahaks soovida poistele jõudu edaspidisteks kordaminekuteks ja lõpetada nende endi lausega: "DISKOTUUR'92 ON SURNUD, ELAGU DISKOTUUR'93!!!"
30.05.1996. - LIIVIMAA KULLER
Antti Indow'i sotsiaal-muusikaline eksperiment jooksis puusse.
Eluaegne eksperimenteerija Antti Indow tunnistab, et üks viimaseid katsetusi, projekt "S.A.S.S.", mille kandvaks jõuks oli samanimeline asotsiaalne element, on lõplikult aia taha läinud. Sassi lakkamatule lakkumisele suutis Indow vähemalt esinemiste ajaks teatud kriipsu ette tõmmata, kuid ilmselt oleks olnud nutikas sellega piirduda ja mitte üritada muuta oma kreatuuri seksuaalseid eelistusi. Veendunud vähemuslane Sass tõstis seepeale igatahes mässu. Või mis mässu, golem pöördus oma liistude juurde tagasi.
"Selle mehega kukkusin tõesti pepusse," nõustub Indow. "Ühelt poolt õnnestus mul tõestada, et võin teha täiesti andetust ja inetust prügikastiinimesest kuulsuse, teiselt poolt - inimest mul temast siiski teha ei õnnestunud." Mis siis ikka, "S.A.S.S." on tegevuse lõpetanud, teised mitte. "ULTRA-MID" on küll varjusurmas, sest Reet Kromel viibib juba pikemat aega Jaapanis, kuid "SIMSALABIM" oma Buratino-versiooniga ja instrumentaalne "PUMP" ju ometi jätkavad. Täpselt nii aktiivselt, kui Indow asjaga jännata viitsib.
Mis Sassist edasi saab?
Ma ei teagi, mis saab, see on kõige hullem lugu. Tartus "Tähesajul" pidas ta ennast kahel esimesel päeval ilusti üleval, raha ma talle ei andnud, et ta normaalne püsiks. Kolmandal päeval õnnestus tal ennast mingil seletamatul kombel täiesti umbjoobe harida. Siis sattus muidugi mitmete mänedzeride, muusikute ja produtsentidega konflikti, mulle tehti märkus ja ausalt öelda ei tahaks oma prestiiziga kah riskida. Eks ta jätkab senist elu.
On siiski raske teha koostööd inimesega, kelle peale ei saa kindel olla. Nüüd ta näiteks esines "Nõmme Raadios" "Libiido"-saates ja oli lõpuks nii segi, et teda ei saanud enam eetrisse lasta. Jutust polnud enam võimalik aru saada.
Sa väidad, et võtsid "prügikastiinimese" ja tegid temast staari. Kui palju see lühike tähelend temale endale kasuks tuli?
Esimese ürituse tasust maksin ära tema korteriüüri, ta sai esimese omaette elamise 33 aasta jooksul. Teise kontserdi rahast ostsin talle ilusad helesinised "Levi's"-teksapüksid ja valged nahktossud. Neid ei ole ma tema jalas enam näinud. Ütleb küll, et pidavat mustad olema ja vajavad pesemist, aga ma arvan, et ta on need pigem kusagile hakkama pannud, sest viimasel ajal on ta jälle kogu aeg päris vines olnud. Mida sa ikka teed, kui inimene ei taha. Või tegelikult ta isegi tahab, aga tahtejõudu pole ollagi.
Ja ikkagi - miks sa selle tüübi lavale tõid?
Nagu öeldud, meeldib mulle igasuguste asjadega esimesena hakkama saada. Siin mõtlesin, et just heidikud, kodutud, joodikud ja seksuaalvähemused on veel lavalt puudu. Et huvitav, kuidas rahvas selliseid vastu võtaks. Muidugi, ma poleks tohtinud kõiki ühte patta panna, oleksin pidanud tegema eraldi joodikute bändi ja eraldi homode bändi. Aga neid homosid, kes julgeksid seda avalikkuse ees tunnistada, on ikkagi vähe, polnud suurt kedagi võtta.
Kes garanteerib, et kogu see prügikastijutt pole lihtsalt skandaalse imidziga löömise taotlus? Et tegelikult tõmbab Sass igal hommikul kell 9 lipsu kinni ja sõidab trammiga kontorisse tööle, nädalavahetustel käib koos sinuga diskodel koomuskit tegemas?
Ma ei ole selline ülespumpaja ja valetaja tüüp. Võtame kasvõi sellesama "Simsalabimi". Oleks võinud võtta ju suvalise näitleja ja lasta tal Buratino häält peale teha - mina võtsin 25 aasta vanuse monoplaadi pealt Ferdinand Veike originaalhääle ja palusin kontserdile 72-aastase vanameistri enda. Au ja kiitus talle, et ta "Tähesajule" tulla sai.
Sassiga on sama lugu. Need on ehtsad paadialused, kes mängivad laval iseennast, töö imidzi kallal jääb nende puhul ära.
Sa oled diskorina laialt tuntud nimi, aga pole juba poolteist aastat pidusid teinud. Miks?
Üks põhjus oli see, et hakkasin järjest kaotama lähedasi ja tuttavaid, sest polnud aega nendega suhelda, öösel tegin tööd ja päeval magasin. Loomulikult kannatas selle all pereelu, kuigi sissetuleku üle jällegi ei saanud kurta. Nüüd olen poolteist aastat päris töötu olnud ja seda lausa nautinud. Olen saanud lõpuks iseendaga tegeleda, raamatuid lugeda ja vaimsete inimestega suhelnud.
Diskoritööd tegin aktiivselt 92 kuni 95, oma arust väga hästi. Üks põhjusi, miks ma selle lõpetasin, oli ka see, et polnud enam õiget väljundit. Ühel hetkel oli diskor lõpuks Mister Eikeegi. Praegu pole diskoril emnam seda autoriteeti, ta on mingi tänavalt tulnud noor vend, kes ostab putkast kasseti ja mängib rahvale ette. Vanasti atesteeriti inimesi ja vaadati, kas ta ikka kõlbab. Välismaa muusika oli tabu, seda polnud kuskilt võtta ja oli omaette keemia, kuidas see kätte saada. Mida diskor rääkis, seda usuti ja vaadati ammuli sui. Enam pole diskoril vaja rääkida, pole vaja ei diktsiooni, head häält ega mõistust, lugusid aetakse mehhaaniliselt kokku. Kuigi, ka häid miksijaid võib Eestis praegugi ühe käe sõrmedel üles lugeda.
Nii et vaikiv miksija sa olla ei taha?
Ei taha. Rahvaga suhtlemine on olulisemaid asju, mis selle ametiga kaasas käis - vähemalt minu meelest. Omal ajal sai "Silva" baaris rahvale anekdootegi räägitud ja see maja oli ikka seitse päeva nädalas rahvast täis. See oli muidugi üks väheseid kohti, kus mingi diskoelu üldse käis, tollal ei olnud veel mingeid muid suuri saale nagu nüüd. Ja siis teenis diskor ka kõva raha, palgale tuli tellitud lugude eest veel kaks palka juurde. Praegu ei teeni diskorid enam musta raha, tuleb arvestada ainult palgaga. Raha on hakatud üldse teistmoodi hindama. Enam ei maksta taksojuhtidele peale, ei maksta uksehoidjatele nagu vanasti ja na tsai on peaaegu unustatud. Miks peaks diskorile peale maksma, kui publik on juba päris kalli pileti ostnud, diskoril on niigi päris soliidne palk ja tööl peab ta tegema, mis öeldakse. Ja mingeid täiesti kummalisi soove ei mängi õige diskor ka raha eest mitte, kui see teised inimesed eemale peletaks. Diskor peab arvestama kogu saaliga, mitte ühe maksjaga.
Kas "Ultra-Mid" jätkab?
Reet helistas Jaapanist just mõni päev tagasi ja ütles, et tuleb juuli keskel Tallinna. Seda ei tea praegu, kui kauaks ta jääb, sest tööotsa olevat talle veel pakutud.
"Ultra-Midi" viimasel lool ei läinud "7 vapras" just kõige paremini. Kuidas ta nimi oligi, "Ei tea, kas on mul päevad halvad"?
"Ei Tea" oli loo nimi. Pihel ütles mulle kohe, et ta ei taha selliseid lugusid oma saatesse. Pealegi murti natuke meie kokkulepet. Jäi jutt, et kõigepealt tuleb lugu plaadil välja, siis tuleb lugu raadiotest ja alles siis laseme loo telesse - salvestatud oli ta muidugi tükk aega varem: Reet pidi Jaapanisse sõitma. Paraku läks laul saatesse nädal enne plaadi väljatulekut, keegi ei olnud lugu kuulnud ja oluline äratundmismoment jäi ära. Ma ei süüdista kedagi. Juhtub.
Mis tekstisse puutub, siis... Nagu viimasel ajal öeldakse, sõltub igaühe rikutusest, kuidas ta sellest aru saab.
Jätkad endises vaimus?
Vaata, aastaid tagasi õnnestus mul autoga kolm korda üle katuse käia ja ühes mootorrattaavariis ainsana ellu jääda. Pärast seda on ellusuhtumine teistsugune. Nagu öeldakse, mees peab enne õhtule minekut endast maha jätma poja, ehitama maja ja istutama puu - sellest jääb siiski väheks. Kõik, mis sa üle selle teed, läheb boonusena kirja, ja mida rohkem teed, seda parem on. Inimene on midagi enamat kui paljad loomalikud instinktid. Aga inimesed on ju kah erinevad ja üleüldse, igaühele oma.
Margo Pajuste
30.10.1996. - KROONIKA
SIPELGAS ANTTI
Diskor ja muusik Antti Indow annab Mart Mardisalule vastu hambaid, koostab nimekirju naistest, kellega ta maganud on, kuulab Reet Kromeli abieluettepanekuid, loeb Idamaade filosoofiat, plaanib peatselt välja anda uut plaati ja räägib sellest kõigest Kroonikale.
Antti Indowi kesklinna korter on täis arvuteid, CD-mängijaid, süntesaatoreid, kõikvõimalikke juhtmeid ja kõlareid. Antti Indowi kodu on stuudio ehk Antti Indowi stuudio on kodu. Ja seal me siis istume - toa keskel, käed sügavalt teksapükste taskusse surutud, mina tema vastas. Seks, muusika ja naised
On kaks asja, milleta elus hakkama ei saa. Need on naised (loe seks) ja muusika (loe diskotegemine).Esmajärguline on siiski seks. See tundub olevat Antti meelisteema ning ajakirjaniku püüdlused temaga vahepeal ka muudest elu edasiviivatest asjadest rääkida takerduvad mehe küsimuse: "Aga naistest rohkem ei räägigi või?" taha.
Antti on olnud kaks korda abielus, tal on kolm poega. "Ma ei sooviks ausalt öeldes eriti oma eraelust ja pereasjadest rääkida. Ma saan oma naisega hästi läbi, me käime koos väljas" noogutab ta.
Praegu elab meie artikli peategelane aga üksinda ja tegeleb muusikaga. "Muusika, mida ma teen, pole mõeldud laiadele massidele ja raha see sisse ei too. Eestis läheb rahvale rohkem selline kommertsvärk peale," räägib ta. Kuid päris kommertsist pole pääsenud ka tema. Koos Reet Kromeliga lõikas Antti hiljuti loorbereid, tehes muusikat nime all Ultra-Mid. "Reedaga suheldes oli mul täielik distants sees," meenutab ta helgeid hetki aasta tagant. "Ükskord küll pidutsesime koos tema ja minu tuttavate ju-jitsu vendadega Saaremaal ja Reet tegi mulle peohoos abieluettepaneku, kuid see oli rohkem nali."
Kaklus Mardisaluga Ferdinand Veike pärast
Muusika ja Antti Indowi erinevad diskoprojektid on talle kaasa toonud ka pahandusi. Selle aasta Tartu diskopäevadel pidi ta suisa kaklema minema, visates Mart Mardisalule õllepurgiga vastu hambaid. "Tema lükkas mind, mina viskasin purgiga," meenutab mees ise.
Tüli sai alguse, kui Tartu diskopäevade organisaatorid olid kogemata ühe nimetaja alla pannud kaks Indowi projekti - kodutute, joodikute ja seksuaalvähemuste bändi nimega S.A.S.S. ja lasteprojekti Simsalabim, kus on tegev Ferdinand Veike. "Mardikas (Mardisalu) ei teinud vahet joodik Sassi ja Ferdinandi vahel ning sõimas endist Nukuteatri peanäitejuhti. Mulle selline asi ei meeldinud ja nii läkski kakluseks. Õnneks lahutati meid ära."
Muusikat teeb aga Antti eelkõige eneseteostuseks. "No miks näiteks inimesed seksivad. Nad lihtsalt naudivad seda. Mina naudin ühepalju nii muusikat kui naisi."
Pidas naiste kohta arvet
Naisi on Antti elus olnud palju, palju. "Kunagi oli mul isegi raamatupidamine selle kohta, mitme naisega maganud olen, aga kui arv läks üle saja, siis lõpetasin ära." Viimasel ajal on Antti aga küllaltki korralik olnud.
"Armastus on selline kahepoolne asi ja ka seks on minu arvates selline kahepoolne asi," ütleb Antti, vastates küsimusele, et kas ta ka kunagi lõbumajas on käinud. "Vägistamine ja litsiga magamine on minu arvates ühepoolsed."
Antti tunnistab, et on tuttavatega käinud lõbumajas niisama kohvi joomas ja ükskord on ta ka kõik Tallinna bordellid läbi helistanud. "Tahtsime paari tuttavaga teada, kas neegrinaist on võimalik saada. Tuli välja, et ei ole."
Samas on Antti arvates aga lõbumajas käimine odavam kui mingit naist n-ö rajalt maha võtta. "Sa saad seal kolmesaja krooni eest kõik, mida sa iganes tahad. Kui aga hakata kuskilt kõrtsist kedagi ära rääkima, siis kõigepealt tuleb sul osta viiekümnekroonised piletid, siis kokteilid ja siis lõpuks väike taksosõit ja kunagi ei tea, millega asi võib lõppeda," jutustab ta, kuid ütleb, et meestel on siiski tähtsam kedagi ära rääkida ja enda poole võita, kui "lihtsalt üles korjata".
Antti ütleb, et inimestele on naudingud väga tähtsad. Ükskõik, mis laadi need siis ka ei oleks. "Inimene tahab kogu aeg saada midagi head ja on nõus maksma mingite teiste naudingute eest isegi rohkem kui seksi eest," on ta nõutu. "Praegu on moes kõiksugu kihutamised, benji-hüpped, narkootikumid." "Inimene tahab ju kõiki asju proovida. Ma ütlen aga, et midagi meeldivat ja toredat narkootikumides ei ole."
Antti ja raha
Kas Antti Indow müüks oma hinge kuradile?
"Ma tean ühte head juttu," muheleb mees seepeale. Litsimajja tulevad mehed ja küsivad: "Kas teil korralikke naisi on?" Neile vastatakse, et on küll, ainult maksavad kuradi palju. Ma tahan sellega öelda, et kõik siin maailmas on müüdav," teatab Indow. Samas aga on Antti arvates inimese hing tema eksistentsi alus ja seda ei müüks ta ka miljardi dollari eest mitte. Raha on aga väga tähtis ning oma majandusliku olukorraga Antti rahul ei ole. "Mitte kunagi ei saa rahul olla. Kui inimene on omadega rahul, siis ei toimu ka edasiarengut," ütleb ta.
Idamaine filosoof Indow
Antti on viimasel ajal palju õppinud ja lugenud. "Mina harin ennast mõtlemisega ja teiste inimeste poolt kirja pandud mõtetest arusaamisega," väidab ta.
Indowile meeldib iseendaga tegelda. "Mulle meeldib väga näiteks Idamaade kultuur, võitluskunst, nende köök, nende toitumine,. Idamaade filosoofias on väga palju elutarkust sees."
Antti räägib meile pikalt mantratest, tantrismist ja paljust muust sellega seonduvast. "Hinge on vaja harida," ütleb ta. "Inimene, kes on siin maakeral niivõrd vähe eksisteerinud, ei ole lõplikult välja arenenud. Inimene muutub pidevalt," räägib Antti. Ja ainuke täiuslik, lõpuni välja arenenud olend, kes siin maailmas tegutseb, on tema sõnul sipelgas. "See olend on olnud juba miljoneid aastaid ühesugune."
Ain Zakk
26.06.1996. - NELLI TEATAJA
ANTTI INDOW - ISE ILOTEGIJA
Antti Indow (28), tänane külaline, käivitas omal ajal diskosid, küttis ise "kettaid" kuumalt ja jagas "leiba" oma 20 kolleegile. Nüüdseks on kogu kupatus, tehnika, maha müüdud ja Indow asunud saadud raha kulutama. Ehk hakanud muusikuks ja produtsendiks. Projektid nagu Ultra-Mid (koos Reet Kromeliga), S.A.S.S., P.U.M.P. on kõigile "vapratvaatajaile" telekast teada-tuntud. Viimasel ajal on mees tegelnud muuseas n.-ö. kultuurilise järjepidevuse eest hoolitsemisega, luues uude kuude lastelauluklassikat projektiga Simsalabim. Nagu ta ise ütleb, et "süstida sisse seemet", mis praeguse põlvkonnahakatiste vanematelgi ja ühtlasi võidelda nii omal väikesel moel "kapitalistlike hüdradega", mille väljenduseks kasvõi hiired mootorratastel.
Nagu Antti arvab, on just meie Ferdinand Veike (saab72) maailma vanim diskotäht, mitte, nagu üldiselt arvatakse Scatman John (54). Ja Buratino "isa" peab saama teenitud tähelepanu.
Miski inimlik (üli/ebainimlik) pole Anttile võõras, st., mis ei vääriks tähelepanu. Kui ta aga midagi kummalist kohtab, haarab Indow innu ja iloga (rõõmuga) sellest kui ideest kinni ja kodustab või kasutab selle hoobilt. Olgu selleks kasvõi valvejoodikud või seksuaalvähemused (S.A.S.S. projekt). Loomulikult on Indowile iseloomulik trump (või ka kari?), millest peab ta kinni nii toidus, joogis, muusikas kui muidu elus ja inimsuhetes. Nii paistab vähemalt välja.
Kuid tal on ka kõigega hakkamasaamiseks mitu palet nagu soenguidki, näiteks ...
... "kui ma käin "smoki" või "frakiga", siis on mul märg, üle pea kammitud soeng, ... kui ma käin teksastes, niisama, siis on mul sihuke sassis soeng, ... kui mul on sportlik riietus, siis on mul tukk ees ..."
Juba oma isalt, Ahtilt, on Antti õppinud kõike ise tegema. Isa on kirjutanud isegi õpikuid sellest, kuidas töö oma kätega käib, kasvõi paberi rebimisel. Antti teeb ise kõhutäite ja riide selga ning ka "pulli" teistele. Indow on ise ilu- ja ilotegija!
Ta räägib palju, aga leheruum, teadagi, on piiratud. Täna teeme juttu tähtsamast ja tühjast-tähjastki: naistest, kõigepealt, siis veel naistest, siis veidi muust (näiteks naistest) ja muuseas, muide, muusikastki ...
Ootamatult, poole sõna pealt, tardub Antti ja ta pilk sööstab kohvikusügavusse, tabades seal umbes paari-kolmeaastase poisikese, kelle lähenemine usutletava siiski kiiresti rahustab.
"Ma mõtlesin, et on minu poiss," selgitab ta. Antti on isaks kolmele poisslapsele ja just 3-pooleaastane noorim neist ongi. Kaks korda on ta jõudnud juba ka abielus olla. Viimased pool aastat elab ta taas omaette.
"Ei nuta ... elan rahulikult, kolmetoalises," pajatab A.I. Poistega saavat ta suhteliselt sageli kokku ja olevat hea klapp. Keskmine neist tundvat eriti huvi just muusika vastu.
Sul on mitu peret olnud. On sinuga siis nii võimatu koos elada?
A.I.:"Ei ole ... tähendab, ilusate inimestega on raske koos elada. See on pikk jutt, aga tavaliselt on nii, et iluga ei käi kaasas alati suurt tarkust. Nad otsivad välist ja aina rikkamat ja paremat. Aga kuna hingelist lähedust pole, ei tule midagi välja."
Siis vali omale targem naine ükskord ometi?
A.I.:"Ilusad inimesed erutavad... Naised on nagu lilled. Noh, mehed nopivad, naised tavaliselt mehi ei korja... On tore, kui su korjatud lill õitseb sinu jaoks. Aga tihti on nii, et mõni lill võib õitseda mitmete inimeste jaoks. Ja mõni lill ei olegi nii ilus, kui ta oma õied avab."
Sina vast tahad, et su lill enda vaasis kinni oleks, või kuidas?
A.I.:"Nojah, kuna ma olen horoskoobimärgilt Vähk, siis mule meeldib vesi, ja kui ma ikka kinni võtan, siis on kinni küll. Aga asi on muus. Kui naine ikka ei oska autot juhtida... ja kui ta ei oska mobiili kasutada, siis... on ikka väga ebameeldiv. Teinekord olen väsinud, või tahan pidu panna, aga ei ole kedagi, kes mind koju viiks. Kui on abi vaja, midagi juhtub, kuidagi nõme on ära surra, sest ei oska telefoni teel abi kutsuda... Mina ostaks naisele nii auto kui telefoni, aga tema näidaku ka, et suudab oma palgast oma lõbusõidud ja kõned kinni maksta..."
Oma esimese kaasaga, kellega Antti juba 19-aastaselt pulmad pidas, tegi ta lahkulöömisel nagu kokkuleppe, et kui võtavad uued, siis kindlasti parema mehe-naise kui oli. Muidugi, möönab Antti, on inimese paremust raske mõõta.
"Pealegi inimesed ju arenevad," teatab Antti, "ja enamasti edasi, paremaks."
Siis võid ju oma esimese naise juurde varsti tagasi minna?
"Tagasiteed ei ole. Elus on ainult edasiminek." pareeerib Antti.
Antti peab loengu tänapäeva armastus- ja perekultuurist, naiste valikutest, pikkides esitust statistika andmete jms.
Tänapäeval hakkavad sugudevaheline külgetõmme juba kuskil 6. eluaastast ja tulevikus on nii, et inimesed võivad olla üksteisega kui sõpradega.
Sõprus naisega - see on imelihtne!
"Ja nii uskumatu kui see ka on, võib naistega täitsa sõber olla," märgib Antti, lisades, et sa võid ola seksuaalvahekorras. Tingimuseks on aga, et kiinduda ei tohi!
"Vähemalt niimoodi, et temaga mingid tunded tekivad. Sul on olemas ihad... okei, sa saad need rahuldada, sul on olemas inimene, kellega sul on uhke ja meeldiv väljas käia, tähendab kelle seltskonnas on sul meeldiv olla, kellega sul pole häbi ka teiste silme all olla, ja sa oled õnnelik, kui ta leiab endale inimese, keda ta armastab. Sa oled õnnelik, kui tal alati hästi läheb," selgitab Antti sõpruse mudelit naisega. Aga üldiselt ei paista Antti omavat väga kõrget arvamust naistest. "Ma olen, jah, pettunud naistes."
"Naised on väga materiaalsed," on Antti argument. "Ma ostsin naisele kuldeti ümbker kaela ja kuldketi ümber käe ja..."Brillud" sõrme ja ...riided, lasksin ta hambad korda teha, maksin ta solaariumi... aga, raha läks tühja auku, sest inimesed ei oska olla tänulikud, nende tundemaailm on niivõrd väike, et nad häbenevad oma tundeid teiste inimeste juuresolekul..."
"Mehed on tunduvalt tundelisemad kui naised," lajatab Antti.
Aga naised olevatki kui Maaelemendi kandjad, noh, on ju "Emake-maa"... Ja kui viljakuse kandjad ja üldse praktilisemad, mehed ründavat taevast ja tegelevat utoopiate ja ideedega rohkem?
A.I.:"Aga naised tahavad olla meestega võrdsed! Kuid naisteadlasi pole eriti palju, naised sõjas ka ei sõdi ... nad tegelesid vanasti korilusega, praegu võiksid ka kodutöid teha, aga nad tahavad ka olla firmajuhid ja... kõik ei saa ju! Ja kõik tahavad olla väga ilusad, aga olgu need kes nad on."
Rahulolu iseenesega peaks Antti meelest ka inimestes rohkem leiduma. "Inimesed unistavad asjadest, mida nad ei saa ja on õnnetud."
Sa rääkisid ka edasiminekust ja paljud näevad seda just uute asjade soetamisega. Sinagi tahad ju aina enam ja paremat? Mis autot sa endale, näiteks, sooviksid, või oled praegusega rahul?
A.I.:"Ei ole rahul..."
Sportlikku riista sooviks?
A.I.:"Kuna ma praegu sõidan üksi, siis piisab kahest istmest... kuhu teisele asetaks... koti (naerab). Ei, noh... ma olen hea inimene, tihti võtan kedagi peale, kui keegi on näiteks bussist maha jäänud ja nii ma ikka sõidan siin linnas ringi..."
Oled inimliku lahkuse piimamees?
A.I.:"Tuleb välja. Aga eks mu headust kasutatakse ka kurjalt ära. Väga paljud on mulle raha võlgu ja..."
Aga kui inimesed sulle ei tasu su headust, vast saatuse soosik oled ikka?
A.I.:"Ei ole. Saatuse teeb igaüks ikka ise. Mina seda ei usu, mis siia käepeale kirjutatud, kuigi ma oskan seda isegi lugeda..."
Muusikast, Veidi
Muusikaga on Antti tegelenud tõsisemalt enda arvates alles eelmise aasta maist, kui tuli Ultra-Mid koos Reet Kromeliga. Mõni aasta varem oli Antti Indow projekti nime all tehtud linti lugu "My Love", mis figureeris Kuku edetabelis.
"See oli seal korra esikohalaul," täpsustab Antti. Kuid muusikalisi tähtsaavutusi ajalooraamatute veergudele leidub Anttilt veel lisagi.
"Ultra-Mid'i singel on Eestis esimene ühe bändi müügisingel, enne meid polnud keegi seda teinud," kinnitab Antti, "nii nagu, kui ma diskosid hakkasin tegema, ostsin ma Eestis esimesena diskorina kiirusmõõduga lasermängija." Ning ka Antti akustilise kõlaga projekt PUMP on saanud maha märgi rekordiraamatusse, kui see kord kirjutatakse. "See oli esimene instrumentaallugu, mis jäi edetabelisse ("7 vaprasse")." Jah, mis sest, et järgmine saade sealt pudenes. Aga praegu on Läänes lausa instrumentaalmuusika buum, kui mainida Robert Miles'i "Childrenit".
15.03.2000. - SÕNUMILEHT
DISKOR OLI EBAJUMAL
Antti Indow oli 1991-1993. aastani tuntud diskor, kelle esinemisi saatis suur lavasou. Nüüd on ta ametist tagasi tõmbunud ja peab ei lähemal ega kaugemal kui Kohilas Can-Cani klubi.
Mis sundis sind tagasi tõmbuma?
Lühidalt öeldes diskoritöö ammendas ennast. Ma ei saanud ennast enam õieti välja elada. Kunagi käis mu esinemistega kaasas suur show - laval olid tantsijad, rütmimasin, tehti loosimisi ja jagati auhindu. Eestis ei teinud sellist asja mitte keegi. Diskor oli sel ajal nagu ebajumal - tal oli välismaist muusikat, mida poest osta ei saanud. Ta oli omamoodi autoriteet, keda kuulati. Aga praegu on ta lihtsalt tööjõud, kes peab kliendi käske täitma.Hoopis tähtsusetum on, et vanasti sai selle töö eest rohkem raha. Ma tean ju, palju praegu makstakse - vahendan teisi diskoreid. Mingil ajal peod halvenesid, sest diskorid hakkasid soovilugude eest raha võtma. Paljud noordiskorid, kes vähe raha said, tegid seda raha pärast. Tegelikult käib see diskorieetikale vastu. Ja nüüd dikteerib klient, mida mängida. Ja mina pean oma repertuaari tema soovi kohaselt muudkui muutma ja muutma.
Mille vastu oled oma karjääri vahetanud?
Nii ei saa küsida, sest olen alati sadat asja korraga teinud ja diskoritöö on olnud ainult üks osa. Teen siiamaani pidusid, näiteks oma klubis Kohilas. Aga seda juhtub harva. Samas aga näpud nii hirmsasti sügelevad, kui näen sõpru puldi taga.
Sul on Kohilas oma klubi.
Alates oktoobrist, nii et alles viis kuud. Käin neli päeva nädalas Kohila ja Tallinna vahet. Tööd on palju - alguse asi. Aga see on juhus, et mu klubi on Kohilas. Tookord teatas üks sõber lihtsalt, et Kohilas on ruumid vabaks jäänud ja võiks midagi ära teha. Kohila on muidugi maakoht. Võrreldes näiteks palju Tallinnakesksema Keilaga, ei pidutseta seal eriti. Käisin Keilas ühel klubipeol, seal oli selline party, et ..! Kohilas ollakse palju tagasihoidlikumad.
Mis on sinu suurim saavutus?
Kõige suurem saavutus on alles tulemata. Ma olen õnnelik inimene, sest ei soovi asju, mida ma ei saa. Ma püüan alati oma võimalustega samal joonel käia, ma ei võta ette midagi, mida ma ei suuda saavutada.
Mida arvad eesti diskoritest?
Ma ei saa aru mõttetutest kaklustest vinüüli- ja CD-vendade vahel. Nende väikeste palkade juures on see mõttetu. Omal ajal, kui mina töötasin, oli tunnitaks 1000 krooni, praegu on tööpäev umbes 800. Nii vähese rahaga ei saa palju head muusikat osta, seepärast CD-vennad kopeerivad plaate ja vinüülivennad, kellel pole palju tööd, rendivad plaadimängijaid ja ostavad muusikat mitme peale. Vinüülivennad arvavad endast teab mida, aga pidudel viitsivad ainult tämbriga mängida, nad ei schratch'i, ei luup'i eri lugude vahel, ühesõnaga ei tee asja kõige kõrgemal tasemel. Samas on kõik CD-vennad süldivennad, kõik on ühte nägu. Põhjus on selles, et Eesti on väike ja pole stiiliklubisid, kus ühte kindlat muusikat mängitakse. Seetõttu on Eestis ainult süldiklubid, kus peab iga kliendiga arvestama, olgu see noor või vana. Ballaadid, eurocheese, alternatiiv, kõik läbisegi ... Ja klubiomanikke huvitab ainult see, kes on odav diskor.
Helen Arusoo - helen@sl.ee
11.06.2001. - SL ÕHTULEHT
PÄRNUS ALGASID PÄIKESELOOJANGUD
Laupäeva õhtul avas Pärnus suvehooaja suvepealinna meelispaik Sunset Club, kus N-Euro esitles uut plaati.
Suurele peole endise rannahoone kohale oli kogunenud ehk isegi liiga palju rahvast. Alguse tegi sõutantsutrupp, seejärel teatas konferansjee, et see peaks andma suhu maigu, milline saab Sunset olema sel suvel. Tantsutrupp oli nagu tantsutrupp ikka.
N-Euro, kes lõbustas publikut ligi poolteist tundi kestnud kontserdiga, esitas humoorikas võtmes välismaiste poplugude kovereid. Traditsioonilise meigi ja naljakate soengutega Eesti oma Kiss vestles lugude vahel publikuga ja meelitas mitmeid ka mikrofoni laulma, mis teistele veelgi enam nalja tegi.
Suuri muudatusi pole Sunseti klubis toimunud - kui ehk välja arvata üks puur tantsijate jaoks lava kõrval. Klubi uus programmidirektor Antti Indow on varasemas intervjuus märkinud, et üles pandi ka peeglikera ja et püütakse väiksemate kulutustega maksimaalset efekti saavutada. Avapeo põhjal võib väita, et see tuleb suhteliselt hästi välja.
Allar Tankler
27.03.2003. - SAKALA
DISKORITE FESTIVAL TULEB KOOS VANILLA NINJAGA
Viljandi kultuurimaja festivalil "Numark Tantsutuur" astub laupäeval võistlustulle paarkümmend diskorit, kellele pakub oma esinemisega vaheldust eurobänd Vanilla Ninja.
"Võistlema tulevatest diskoritest paljud on juba suuremates kohtades tegijad," tutvustas üritust kultuurimaja direktor Tiit Kalmet.
Festivali eesmärk on leida võimekaid diskoreid, kellele zhürii liikmed saavad hiljem pakkuda võimalust tegutseda eri projektides ning Eestis tegutsevates ööklubides ja raadiojaamades.
Diskorite festivali zhürii esimees Antti Indow kinnitas, et "Tantsutuur" on Eesti mastaabis oluline võistlus. Ta tõdes, et selliseid festivale on viimasel ajal väga vähe, kuigi diskorite nappust Eestis pole. "Asi jääb aga organiseerijate ja sponsorite leidmise taha," nentis Indow.
Festivali tase keskmisest kõrgem
Zhürii esimehe sõnul korraldatakse suuremaid diskorite üritusi just väljaspool pealinna, kus on nende vastu suurem publikuhuvi.
"Eks iga Tallinna ööklubi ole oma festivale korraldanud, kuid need on väiksemad ja mõeldud kindlale sihtgrupile," rääkis ta. "Pealinnas ei ole inimesed algajate diskorite vaatamisest eriti ka huvitatud. Viljandis aga püstitas eelmine "Tantsutuur" 2001. aasta lõpul kultuurimajas publikurekordi!"
Antti Indowi kinnitust mööda on Viljandi festivalil osalejate tase keskmisest tunduvalt kõrgem.
Edasiste koostöövõimaluste pakkumisel tuleb zhüriil arvesse võtta aga seda, et paljud võistlejad on veel alaealised ning neile ei saa garanteerida näiteks ööklubis töötamist.
"Küll aga tutvustame neile tehnikat, mida maailma ööklubid kasutavad, ja selgitame, mida seal nõutakse," rääkis Indow. "Ennekõike aitab festival inimestel kontakte luua ning see on teadmiste, oskuste ja tutvuste vahetamise koht."
Laupäevasel diskorite võistlusel on kaks vooru.
Eelvoor algab keskpäeval ning kestab õhtul kella seitsmeni. See on kõigile pealtvaatajatele tasuta ning vanusepiirangut kultuurimajja sisenemisel pole.
Finaal, kuhu pääsevad edasi võistlema kümme paremat diskorit, algab kell 21. Finalistid astuvad üles pealaval, lõppvõistlusest välja jäänud diskorite päralt on aga kõrvallava.
Üritusele tuleb esinema ka Eesti eurolauluvõistlusel rahva lemmikuks tunnistatud bänd Vanilla Ninja ning kavas on laser-show.
Tiit Kalmeti sõnul on festivali auhinnafond tänavu suurem kui eelmistel aastatel. Peapreemiaks on professionaalne vinüülplaadimängija, mille on välja pannud firma Numark.
Alaealisi sisse ei lasta
Kultuurimaja direktor kinnitas, et kindlasti võetakse kasutusele meetmed, mis aitavad vältida alaealiste hilist peol viibimist ja alkoholi pruukimist.
Lõppvõistlusele on alla 16-aastastel noortel sisenemine keelatud ning vähimagi kahtluse korral on turvameestel korraldus kontrollida sisenejate dokumente.
"Baar on avatud, kuid sinna pääsevad vaid üle 18-aastased noored," lausus Kalmet. Tema sõnul valvavad baari ukse juures eraldi turvamehed.
Diskorite festivali "Tantsutuur" korraldab Viljandi kultuurimaja viiendat korda.
Liisi Seil - liisi@sakalakirjastus.ee
ROMURALLI / ROMURING / JÄÄRALLI: 1994-1997
Esimest korda puutusin Romuralliga kokku 1995.a. kevadel, kui Lauri Otsman oma üritusele maskotti tahtis. Nii saigi ehitatud "imeauto" moskvalasest, mille ostsin oma vanematelt. Kurb oli vaadata kuidas teine roostetas ja lagunes suvilas, kummid poolenisti maa sisse vajunud ja linnupesa kapoti all. Otsustasin talle igati väärilise ja kuulsa lõpu teha. "Imeauto" ise surmasõidust osa võtta ei tohtinud, kuna tema välisilmet oli tublisti muudetud (külge oli monteeritud kaks diivanit, kaks rooli, tossutoru piilus läbi kapoti).
Päikesevarjuga ja siniste ratastega auto on COOL ! Omapäraste autode võistlusel sai "imeauto" II koha, auhinnaks tasuta reklaamisekundid Kuku ja Uuno raadios. Wolbriööl, pärast auhinna kättesaamist, tegime esimese sõidu mööda Tallinnat. Sumps loomulikult puudus, mistõttu kõik pargitud autod, kelle signslisatsioon vähegi töötas, hakkasid meie möödasõidust tööle. Kuna istekohti jagus, kutsusime taksopeatustest seiklejaid juurde. Lõpuks oli auto otsas ronimas-rippumas ligi kakskümmend seikluste otsijat. Põnevamad hetked tulid aga siis, kui auto hotelli Palace ees trammi teel välja suretasin. Kogu ristmik oli umbes. Ligi veerand tindi ei trammid ega trollid saanud liikuda. Siis kihutasime Raekoja platsile, kus tuhanded inimesed pidutsesid koos meiega.
1. mail, 1996.a. Romurallil tegin auto tutvustuseks mõned ringid ja suretasin mootori välja. Läksin vända juurde (mis küll oli läbi radika torgatud) ja väntasin paar ringi. Salaja vajutasin aga kaitseraua alla peidetud ja monteeritud lülitit, mille peale auto plahvatas 10 000 inimese ees. Kohe piserdati auto kustutitest vahtu täis ja siis ronisin uuesti autosse, et päästeamet saaks oma uut tehnikat demonstreerida, praktiseerides seda auto tükkideks lõikamisel. Mind lõigati sealt autost välja ja show korras anti mulle esmaabi. Pärast põlengut ja tükeldamist sõitis auto omal jõul ära. Nüüd võis Romuralli alata. Pärast üritust olid ühed vene poisid ärandanud selle "imeauto", mis küll saadi järgmisel päeval kätte Pirita-Koselt, kuid kahjuks ilma mootorita.
25. jaanuari hommikul 1997.a.-l, mõned tunnid enne "Romuringi" algust, juhtusin telerist vaatama Venemaal toimunud talvist Romurallit. Olla kõrvaltvaataja, sain sealt palju uusi häid ideid, õppides teiste vigadest. Tähtsamaks osutus nipp, kus kurvis ei pidurda, kui ees on võistleja auto (viimane pidurdab sinu eest, et mitte välja sõita) ja sihid end tema tagumisse nurka, et ees sõitev auto ümber pöörata 180 kraadi. Kitsal rajal läheb tükk aega, enne kui vastane ennast sõidusuunda tagasi keerata jõuab ja samas on ta ka teistele takistuseks ees. See tõigi mulle ja minu võidusõidu autole Saab 96-le ("Valge Daam") I koha. Oma tuttavatele ütlesin, et enne ma autode lõhkumist järgi ei jäta kui karikas ja kuldmedal käes. Ära sai lõhutud Moskvitš 412, Moskvitš IŽ Kombi, Zhiguli 07 (Lada VAZ 2107), Nissan Bluebird, Saab-96. Nüüd BMW-535 omanikuna võin rahulikult sõita ;)
Diskorina tegutsesin eelmisel sajandil ehk aastatel 1983-2000, mille jooksul sai esinetud kokku üle 1000 sündmusel.
Tippaegadel, 1991-1995 tuli mul nädalas teinekord 5-8 etteastet teha Eesti eri paigus. See oli kurnav tervisele ja halb pere-elule.
Esimese avaliku peo tegin 15 aastasena Tallinna 7 keskkoolis, kus üles sai seadtud Regent-60 (mono, 50 W) lamp-võimendus.
Olin esimesi biitmiksijaid Eestis. Juba 80-ndate lõpus, sai kassettmängijad ümber ehitatud kiirustmuudetavaks, lisades potentsiomeeterid (muuttakisti) mootori kiiruse muutmiseks. 1987.a. Нота МП-220С sai ümber ehitatud kahe sõltumatu väljundiga seadmeks ja 1984.a. sai Яуза 220 стерео mängijat kasutatud lugude kiireks otsimiseks (kerimisel kuuldavate pauside järgi). Ja loomulikult enne seda sai mängitud lintmakkidelt linte. 1991.a. ostsin Eesti diskoritest esimesena kiirustmuudetava, kahe sahtliga Numark CD-5020, mis oli ka maailma esimene dual CD-mängija.
Et diskorid saaksid esineda, neid atesteeriti. Ilma esinemisloata diskor pidu teha ei tohtinud. Atesteerimistunnistuse nr. 139 sain 1987 aastal, mis ühtlasi andis ka õiguse tasuta sissepääsuks kõikidel tantsuüritustel NSV-s. Endal õnnestus III ja II kategooria saada ;)
Ühekordseid esinemislube sai taotleda kultuuriministeeriumist. Kõik diskol mängitud lood pidid märgitud olema repertuaarilehel koos esitaja ja loo autoritega. Tihti neid ei teatud ega polnud ka kuskilt võtta, siis mõeldi need nimed välja. Aeg-ajalt käis ka KGB pidudel diskoreid kontrollimas, et nad riigivastast juttu ei pajataks ja läänelikku muusikat liiga ei kiidaks.
TEGEMISED
2001 - kevadel aitasin käima lükata suvepealinna suurimat ööklubi "Sunset Club", mis ennist oli pankrotti minemas. Paigaldasin ja häälestasin heliaparatuuri ümber, parandasin ja programmeerisin valgusaparatuuri, käivitasin ja hooldasin meili- ja veebiserverit, sõlmisin kokkuleppeid suurüritustega ja esinejatega. Aasta lõpus tuli tellimus Mustamäel asuva ööklubi "Aspirin" kogu heli-, video- ja valgustehnika ümber projekteerida, vana maha võtta ja uus paigaldada, häälestada, programmeerida. Hiljem lisandus veebilehe valmistamine ning diskorite väljaõpe.
2000 - juhtisin tegevust Rapla diskoteegis "Calaktica". Jätkasin enda ööklubi "Saloon Can-Can" pidamist Kohilas. Sügisel sai koostööd tehtud Tallinnas "Club Valantino" liibanonlastest omanikega, kes ei suutnud eksisteerimiseks vajalikke muudatusi teostada ja arveid õigeaegselt maksta. Nendega töösuhe lõppes kiiresti.
1999 - juhtisin tegevust Rapla diskoteegis "Calaktica". Kohilas Saloonis "Can-Can" võtsin juhtimise üle ja võtsin maja rendile. Ööklubis tegin remondi ja ostsin uue heli- ja valgusaparatuuri. Käivitasin hiina restorani ja piljardi mängusaali.
1998 - jätkasin tegevust "Saloon Can-Can"-is. Paigaldasin isikliku heli- ja valgustehnika Raplamaa suurimasse diskoteeki "Calaktica", kuhu kutsusin esinema eesti parimaid ansambleid ja diskoreid. Samas olin Tallinna ööklubi "Nightman" manager ja programmijuht, programmeerisin klubile valgus-show. Klubile valmistasin logo ja eksklusiivse veebilehe, mis hinnati ajakirjanduses kolme parima meelelahutuslehe hulka. Tänu seksikatele alastipiltidele veebilehel oli süsteem pidevalt ülekoormatud :)
1997 - paigaldasin isikliku heli- ja valgustehnika Saue diskobaari "Extaas" ja Kohilasse "Saloon Can-Can" ning korraldasin üritusi ja pakkusin tööd paljudele diskoritele, ansamblitele ja tantsugruppidele. Olin Tallinna ööklubi "Othello" manager ja programmijuht. Lisaks valmistasin mitmele ööklubile veebilehed.
1994-1997 - tegelesin mitmete ansamblitega, tantsugruppidega ja enda muusikaprojektidega, milleks olid: "PUMP", "S.A.S.S.", "SIMSALABIM" ja "ULTRA-MID". Samas valmistasin oma kodustuudios "Sultan Studio" muusikat ka teistele tuntud artistidele.
1994 - alustasin tööd Pirita hotellis Klaasbaar" (endine Sport Hotell). Projekteerisin diskopuldi, võtsin tööle turvamehed ja igal nädalalõpul kasutasin erinevaid varietee- ja showprogramme. Klaasbaaris toimusid üritused kolm korda nädalas. Põhiliselt oli koht mõeldud hotelli elanikele, kuigi enamus rahvast tuli mujalt. Peokohas armastasid aega viita ka allilma tegelasid. Probleeme eriti ei tekkinud.
1993 - kutsuti mind "Silva Baar"i meelelahutust majandama. Eelnevast vene tehnikast sai loobutud ja asemele ostsin välismaise. Kasutusele sai võetud faderiga mikserpult "Peavey 9072A" ja kiirustmuudetav kahe sahtliga CD-mängija "Numark CD-5020", mis ühtlasi oli Eesti esimene kiirustmuudetav CD-mängija (soetatud 1991). Tants ja trall toimus viis korda nädalas. Nädalalõppudel oli ukse taga alati järjekord. Kuna suuri diskoteeke siis polnud, käis maksujõuline rahvas just seal. Metalliäri õitses ja peod olid megad. Diskorite palgad olid 250-400 krooni.
1992 - kolisin "Malemaja Baar"i, mis asus Vene tänaval ja oli Viroonia baarist paar maja edasi ning paar korda suurem. Baari täituvus oli neli korda nädalas, sest teisi ööbaare eriti polnud. Oli ju kuiva seaduse aeg. Heliaparatuuris võtsin kasutusele katsetamiseks 1000 Watise SubWooferi. See oli tollal uus sõna. Teistes klubides "supakaid" siis veel polnud. Oma aja kohta üks parima ja tugevama sound-iga koht. Aasta algusest kuni suveni suurenesid diskorite palgad iga kuu meeletu kiirusega 200 rublast 1000 rublani. Palk mis koosnes kolme, viie ja kümne rublastest ei mahtunud koos kortsus tipirahaga mujale kui väiksesse kilekotti. Rubla ise aga nõrgenes kuni tuli Eesti kroon ja kõik näis stabiliseeruvat. Diskorid hakkasid saama palka 100-250 krooni. Piletid maksid siis 15-20 krooni.
1991 - lõin oma esimese statsionaarse diskopaiga "Viroonia" baaris, vanalinnas. Kuigi koht oli alati rahvast puupüsti täis, toimusid peod siiski vaid nädalalõppudel. Baar ise oli väike ja diskopuldiks tavaline baarilaud, mille alla sai peidetud suured ja rasked lampvõimendid mis diskoril munad higistama panid. Valgustusest sai kasutatud kodukootud värvimuusikat, neoontorusid ja lükka-tõmbajaid (ehitasin need vene slaidiaparaatidest). Helikassettidele lisaks võtsin kasutusele cd-plaadid, sest Soomest õnnestus mõned plaadid odavalt osta. Kui mõni lugu sai mängitud cd pealt, sai ka seda kohe mainitud ;) Rahvas oli sillas. Cd-mängija "Вега пкд-122с" oli defitsiit. Naljalt teda poelettidelt ei leidnud. Diskorite palgad olid siis 200 rubla. Soovi- ja lisalugude eest maksti nii "RUTSides" (Vene rubla), "DOLTSides" (USA dollar) kui "FIMMides" (Soome mark). Pilet maksis siis 10.- rubla.
1983-1990 - sai sõpradega mööda Eestit ringi sõidetud nii rongidega kui ka rajalt maha võetud liinibussidega. Bussijuhid olid haltuuraga tihti nõus. Suur ja raske isetehtud heli- ja valgustehnika oli ikka alati meil kaasas, kuna koolimajades ja kultuurimajades sobilik aparatuur puudus. Rahvas oli lahke ja tihti paluti, et me ööbiksine nende pool ja sõbralikku juttu jätkus alati pikemaks.
Belgias on Atomic, mis asub Brüsseli keskusest 7 km kaugusel. Ehitati valmis 185 päevaga 1958 aastal maailmanäituse tarvis.
HOLLAND
MAROKO
NEW YORK
PETERBURI (LENINGRAD)
PRANTSUSMAA
ROOTSI
SAKSAMAA
SLOVAKKIA
ÕE PULMAD
VANEMAD
TEGELASED
ROMURALLI
MUU
CURRICULUM VITAE
Haridus:
1988 - 1990 - Tallinna Kergetööstustehnikum - väikeettevõtte juht.
1975 - 1986 - Tallinna 21. Keskkool - keskharidus.
Töö:
1999 - . . . . - Masters Grupp OÜ(DJ-Center) - ettevõtte omanik. Firma juhtimine. Heli-, video- ja valgustehnilised lahendused. Lavatehnika ost-müük-rent. Veebilehtede valmistamine ja haldamine. Klientide nõustamine.
2001 - 2002 - MusVild AS - Ööklubi Aspirin - tööleping. Ööklubi heli-, valgus- ja videotehnika projekt, installatsioon, häälestamine, programmeerimine. Veebilehtede valmistamine ja haldamine.
2001 - 2002 - ArgoCenter OÜ - Õöklubi Sunset Club - programmidirektor. Heliaparatuuri häälestus. Valgusaparatuuri remont, programmeerimine. Veebi- ja mailiserveri korrashoid. Esinejate vahendamine, ürituste korraldamine. Lepingud ja nõustamine.
2000 - 2001 - Club Valantino OÜ - Club Valantino - multiplex klubi juht. Diskorite töö organiseerimine ööklubis, ansamblite vahendamine restoranis ja pubis. Veebilehtede loomine. Reklaamid. Lepingud.
1999 - 2000 - Masters Grupp OÜ - Ööklubi "Saloon Can-Can" omanik. Töö organiseerimine diskoteegis, Hiina restoranis ja piljardisaalis. Sai loodud DJ-Center veebiportaal koos DJ-Top edetabeli, DJ-Andmebaasi ja DJ-Foorumiga (kujundus, programmeerimine, haldamine).
1998 - 1999 - MiraCeti OÜ - Õöklubi Nightman - ööklubi manager. Diskoteek "Calaktica", saloon "Can-Can" diskoteekide manager. Esinejate ja ürituste organiseerimine. Tehnika hanked ja korrashoid. Veebilehtede loomine.
1997 - 1998 - MusVild AS - Ööklubi Othello ja saloon "Can-Can" diskoteekide juht. Diskorite ja muusikute vahendamine. Heli- ja valgustehnika ost, paigaldus ning korrashoid. Veebilehtede loomine.
1994 - 1995 - TOP raadio - saatejuht. Oma saade Pirita TOP-raadios. Eelnevalt töötasin saatejuhina Eesti esimeses kommertsraadios - Linnaraadio.
1993 - 1995 - AS Valge Aurik - Hotellis Sport, Klaasbaar - projektijuht. Diskorite, ansamblite ja varieteeprogrammide vahendamine. Ürituste korraldamine ja läbiviimine. Isikliku helitehnika ja valgusaparatuuri paigaldus ja hooldus. Turvatöötajate töö organiseerimine.
1993 - 1995 - Mikstail AS - Silvabaar - ööklubi juht. Isikliku helitehnika ja valgusaparatuuri paigaldus ja hooldus. Diskorite ja ansamblite vahendamine. Ürituste korraldamine ja läbiviimine.
1992 - 1993 - Paul Kerese nimeline Tallinna Malemaja - diskobaari manager. Baaris toimuvate ürituste organiseerimine. Isikliku helitehnika ja valgusaparatuuri paigaldus ja hooldus. Diskorite ja turvatöötajate töö organiseerimine.
1991 - 1992 - Tavako OY - siiditrükkija. Soomes õppimas ja tööpraktikal. Omandasin lisaks siiditrükile ka tekstiilitrüki ja sügavtrüki teadmised, nii tehnoloogia kui ka materjalide valdkonnas.
1991 - 1992 - TK TK MMM Büroo - siiditrükkija. Kujundasin mitmeid tooteid, mida siiditrükis sai erinevatele materjalidele trükitud. Samuti valmistasin kleepse ja peapaelu mitmetele rock- ja muusikafestivalidele.
1988 - 1991 - ENSV Vetelpäästeühing - siiditrükkija. Valmistasin matriitse ja trükkisin Venemaalt tulnud tellimuste alusel vimpleid, embleeme ja kleepse. Omandasin II kategooria. Samuti valmistasin kleepse ja peapaelu mitmetele rock- ja muusikafestivalidele.
Eluaegne eksperimenteerija Antti Indow tunnistab, et üks viimaseid katsetusi, projekt "S.A.S.S.", mille kandvaks jõuks oli samanimeline asotsiaalne element, on lõplikult aia taha läinud. Sassi lakkamatule lakkumisele suutis Indow vähemalt esinemiste ajaks teatud kriipsu ette tõmmata, kuid ilmselt oleks olnud nutikas sellega piirduda ja mitte üritada muuta oma kreatuuri seksuaalseid eelistusi. Veendunud vähemuslane Sass tõstis seepeale igatahes mässu. Või mis mässu, golem pöördus oma liistude juurde tagasi.
Antti Indow (28), tänane külaline, käivitas omal ajal diskosid, küttis ise "kettaid" kuumalt ja jagas "leiba" oma 20 kolleegile. Nüüdseks on kogu kupatus, tehnika, maha müüdud ja Indow asunud saadud raha kulutama. Ehk hakanud muusikuks ja produtsendiks. Projektid nagu Ultra-Mid (koos Reet Kromeliga), S.A.S.S., P.U.M.P. on kõigile "vapratvaatajaile" telekast teada-tuntud. Viimasel ajal on mees tegelnud muuseas n.-ö. kultuurilise järjepidevuse eest hoolitsemisega, luues uude kuude lastelauluklassikat projektiga Simsalabim. Nagu ta ise ütleb, et "süstida sisse seemet", mis praeguse põlvkonnahakatiste vanematelgi ja ühtlasi võidelda nii omal väikesel moel "kapitalistlike hüdradega", mille väljenduseks kasvõi hiired mootorratastel.
Mis sundis sind tagasi tõmbuma?
Suurele peole endise rannahoone kohale oli kogunenud ehk isegi liiga palju rahvast. Alguse tegi sõutantsutrupp, seejärel teatas konferansjee, et see peaks andma suhu maigu, milline saab Sunset olema sel suvel. Tantsutrupp oli nagu tantsutrupp ikka.
