Kord käis Kalle Kukk oma soovidega Antti Indow'il külas. Arvas teine, et uue projekti nimeks võiks saada "Simsalabim" ja et vahva oleks Buratino tervituslaul tantsusaalidesse tuua.
Kalle siis veel klahve ei näppinud, kuid teadis, milliseks peab "soundi" keerama.
Ferdinand Veikelt küsis Antti Indow kirjaliku loa tema originaal-hääle kasutamiseks.
Lugu tõusis fööniksina edetabelite tippu ja viimasest olid huvitatud kõik tantsumuusikat tootvad Eesti plaadifirmad (OK Records, Seafarm, Aidem Pot) kes selle loo enda kassettidele ja plaatidele ostsid.
Ei möödunud päeva, kui raadiojaamadest või diskoteekidest poleks kostnud "tümpsu" saatel Buratino lõbus ja rõõmus hääl.
See lustakas lastelugu tõi sisse mituteist kilo kroone lepingute ja honorari pealt.
Nähes töödeldud lastelaulude suurt menu, hakkas varsti ilmuma töödeldud lastelauludega mitmeid kogumikke.

Lugupidamisega: Antti Indov

• "Buratino lugu" (Hei-Hoo Mix) - 03:54
• "Buratino lugu" (70's Remix) - 03:52
• "Vanni mineku laul" (Dance Remix) - 03:16
• "Vanni mineku laul" (Rave Version) - 03:25
• "Võilill" (Hei-Hoo Mix) - 03:23
• "Kalakesed" (Dance Remix) - 03:05

• 15.03.1996 - "Tähesadu Atlantises" - Kroonika
• 16.05.1996 - "Mardisalu kiskles Indowiga" - Liivimaa Kuller
• 18.05.1996 - "Ferdinand Veike ja tümpsuv Buratino laul" - Postimees

Nädalavahetusel toimus Tartu ööklubis Atlantis esmakordselt Eesti tantsumuusika festival. Laval käis enamus kergemuusika tegijatest. Üritus toimus kolmel õhtul. Kahel esimesel jälgis toimuvat zürii, kolmandal õhtul anti kätte Atlantiseks nimetatud auhinnad. Korraldajaile sai selgeks, et 150 krooni ühe õhtu pileti eest on palju - selle raha eest soovis tähesadu näha kummalgi õhtul paarsada inimest. Mõlemal õhtul loositi algul välja esinejate järjekord. Iga osaleja esitas 3-5 lugu. Reede õhtul tegi otsa lahti Tiiu, kellele Tähesadu oli comeback pärast vahepealset varjusurma. Tiiu jättis hea mulje, oli kuidagi särtsakam kui varem. Esimesel õhtul eristusid teistest esinejatest SIMSALABIM ja S.A.S.S. - Antti Indow'i kaks täiesti erinevat projekti, mis arusaamatuse tõttu kokku pandud. Simsalabimi salapärase nime taga peitub tegelikult vana hea Buratino. Indow on vinüülplaadile salvestatud Buratino-lood kaasaegsemaks sämplinud.

Laupäeval Ihastes "Atlantise" tähesajulistele korraldatud piknikul läksid omavahel käsitsi kokku Eesti kaks tuntud raadiodiskorit, Mart Mardisalu ja Antti Indow. Kaklus pidi andma vastuse küsimusele: kes on andekam, kas Ferdinand Veike või Mart Mardisalu?

Vein ja ideaalne piknikuilm olid festivalikülaliste kallal just oma tööd tegemas, kui grilli kõrval vestelnud esidiskorite hulgast hakkas kostma kurja häält. Mart Mardisalu avaldas oma negatiivset suhtumist eelmisel õhtul "Atlantises" esinenud vanameister Ferdinand Veike ja Buratino aadressil. Antti Indow oponeeris väitega, et suurem osa Mardisalu loomingust jääb Veike tehtule alla. Vaidlus kosus kiiresti, hääled tõusid, sõnad läksid karmimaks ja isiklikuks.
Siis said sõnad otsa. Mardisalu tõukas Indowit rindu, mispeale viimane, saanud tasakaalu tagasi, heitis oma topsi sisu Mardisalu poole. Veri jäi siiski valamata, naabrid vedasid turris kakukullid üksteisest eemale rahunema.
"Lubasin korraldajatele, et mina teda rohkem ei puutu ja olen oma sõna ka pidanud," ei suutnud Antti Indow Kullerile pühapäeva õhtul nördimust varjata. "Ferdinand on 72 aastat vana, neist 42-aastat nukkudega mänginud. Nüüd tuleb mingi Mardisalu, kes põtradelt saadud fonogrammile peale laulab, teda mõnitama."

TARMO MEER

Eesti kutselise nukuteatri isa Ferdinand Veike on Buratinoga esinenud üle 40 aasta. Tema kuulus laul on nüüd digitaalplaadil jõudnud taas kuulajateni. «Mul on hea meel, et minu vastu tuntakse veel huvi,» ütles 71-aastane Veike.
Praegune keskealiste põlvkond mäletab oma lapsepõlvest rõõmsat ja veidi lihtsameelset puunukku Buratinot. Praegusedki lapsed saavad Buratinot kuulata-vaadata. Nimelt on Ferdinand Veikel koduteater, kus ta saab võtta vastu kuni 30 vaatajat.
Kaks aastakümmet tagasi salvestas Ferdinand Veike heliplaadile Buratino laule ja lugusid. Ta meenutas, et plaati osteti hoolega -«kolm korda 30 000». Kui aga välismaised tuttavad omal ajal külla tulid, olid nad imestunud, et ei leidnud Ferdinand Veiket elamas uhkes lossis. Plaadi eest saadud honorar oli vaid 88 rubla.
Ühel tänavusel talvepäeval tuli pensionärist nukunäitlejale külla Antti Indow, kes on tuntud diskorina ja diskoprojektist Ultra Mid. Ta küsis luba Buratino laulu uude vormi valamiseks. Ferdinand Veike jäi nõusse.
Veike rääkis, et kui ta sämplitud, diskorütmis tümpsuvat lauluversiooni lasteaialastele ette mängis, veendus ta, et see meeldib lastele. «Nad läksid hoogsalt tantsima ja elasid kaasa.»
«See on väga meeldiv, et minevikumeloodiad jõuavad uues kuues ja uues rütmis taas kuulajateni,» tunnistas Veike. «Mul on hea meel, et minu vastu on veel huvi, et mind on veel vaja.»
Tuliuus plaat ja kassett peaksid neil päevil olema müügile jõudnud ning kuu aja pärast ilmub ehk teinegi lastekogumik. Kuigi honorari suurust nukunäitleja ja Indow ei öelnud, on see Ferdinand Veikele suureks toeks. «Ainult pensioniga toime ei tule,» ütles ta.

RAIMU HANSON